Viimase nädala jooksul olen ma mitu korda blogi kirjutama hakanud, aga millegipärast on alati pooleli jäänud. Ei viitsi kirjutada, sest ma olen nii ära harjunud juba selle Perthiga. Töö on sama, elukoht on sama, pole midagi uut, millest kirjutada. Võib-olla see on märk, et peaks edasi liikuma, aga me ju ei saa, sest meil pole piisavalt raha. Tahaks lihtsalt iga päev 10 tundi töötada natuke aega ja siis töölt ära tulla ja kuhugi trippida, Rottnestile või Balile või East Coastile. Selle viimasega on aga nii, et väga ei julgegi minna sinna. Lugesin üks õhtu ülipalju nende üleujutuste kohta ja päris jube olukord on Brisbane'i kandis ikka, mõned majad on katuseni vee all. Nii et nüüd ma annetan iga kord 1 dollari Queenslandile, kui poes selline võimalus on:) 

Viimased kaks ja pool kuud on mulle nagu puhkus olnud. Ma olen lihtsalt lõbutsenud ja hetkes elanud ja see aeg on niii kiiresti läinud. Tekib juba selline tunne, et kohe-kohe ongi see Austraalia reis läbi ja mida ma siis teen? Farmi me ei lähe, nii et teise aasta viisat ei saa. Samas ma ei tea, kas tahakski teist sellist aastat veel. Peaks tegelikult ülikooli peale mõtlema hakkama. Ja ma olengi mõelnud, aga eriti kaugemale ei ole jõudnud. Ma tõeeesti ei tea, mida ma õppida tahan ja kas üldse Eestis või kusagil mujal. Aga õnneks ma päris kohe veel midagi otsustama ei pea. Praeguse plaani kohaselt oleme veel 2 kuud Perthis ja siis tahaks minna Melbourne'i, aga mööda maad, et ka muid kohti näeks:) kaheks kuuks peame Perthi jääma sellepärast, et me sõlmisime täna FitnessFirstiga lepingu, hakkame trennis käima. Triinu on praegu haige, aga ma käisin täna juba esimeses tunnis ja ülimõnus oli, tuletas meelde, kui väga mulle Eestis trennis käia meeldis:) nii et nüüd tahaks paar kuud korralik olla ja raha teenida ja siis jälle lõbusat trippimise-päkkeri elu nautida ja tuleviku peale mitte mõelda.